Miks eelistada kodumaist toitu? Lihtne – loodus varustab alati iseennast kõige vajalikuga ning meie, kui looduse osa, saame sellest oma. Ning meie, kui eestlased, saame alati parima just Eestist (ja lähiümbruskonnast). Piirkond toidab oma populatsiooni. Oma piirkonna toit on alati kõige kasulikum kuna sisaldab just neid vajalikke aineid, mida on organismil tarvis arenguks – vajadus just nende ainete ja just sellise koguse/koosluse järgi on välja kujunenud läbi aastasadade ning ka vastavalt suunanud geneetikat.
Meie ökoloogiline jalajälg
Teine oluline põhjus, miks just tarbida piirkondlikku toitu, on ökoloogilise jalajälje vähendamine. Keskkonnale on märksa kasulikum, kui sööme naabri kurki-tomatit, kui et laseme neidsamu vilju teiselt poolt Euroopat laevade-lennukite-veokitega kohale vedada. Mida väiksem on meie ökoloogiline jalajälg, seda vähem saastub loodus ning seda puhtam on ka toit, mida ta meile annab. Kõik siin ilmas on omavahel seoses. Ökoloogilise jalajälje all peetakse silmas iga üksiku indiviidi vahetut mõju keskkonnale, näiteks palju ta kasutab transporti (heitgaasid, transpordivahendi valmistamiseks kulunud energia), kus valmistatakse tema toit, riided, akessuaarid, ka töövahendid jne. palju nende valmistamiseks kulub energiat, palju inimene aasta jooksul otseselt või kaudselt mõjutab elusloodust. Ilmselgelt on see jalajälg väiksem, kui tarvitada toiduks vilju, mis kasvavad võimalikult ligidal.
Tugev tohalik turg kui jätkusuutliku riigi tunnus
Ka majandus on tähtis näitaja kodumaise toidu tarbimisel – mida enam me tarbime eestimaist kaupa, seda enam arendame sellega kohalikku põllumajandust, seda enam panustame kohaliku toodangu arengusse ja jätkusuutlikusse. Riik, kui inimeste kooslus, keda ühendab ühine huvi oma käekäigu vastu mingis kindlas piirkonnas, peaks olema piisavalt võimekas, et toita ära kogu oma populatsioon. Meie loodus annab selleks igakülgse võimaluse ning seda võimalust peab ära kasutama. Eesti rahvastik ei ole õnneks ka niivõrd suur, et meie põllud ja meie metsad meid ära ei toidaks. Kõige selle juures tuleks kindlasti eelistada ehedat ja looduslikku toitu, loobuda täielikult GMO toodetest ning nende tuletistest. Miks? Esiteks filosoofilisem külg – kõik, mis ei kasva looduses, ei ole looduslik ning pole mõeldud mingi kindla piirkonna populatsiooni toitmiseks ning teiseks tervisliku külje pealt – GMO uuringud on poolikud ning teadlased ei ole veel jõudnud jälgida GM toodete pikaajalisi toimeid ning muteerunud toidu mõju elusorganismidele.
Elagem looduslikus rütmis!
Loodus meie ümber on elav ning hingab aastaaegade rütmis. Viljad, mida ta pakub, on samuti seotud tema hingamisega, seega peaksime ka meie arvestama mingil määral looduslike aastaaegade vahetumistega. Me ei saa eeldada, et peaksime sööma värsket kõrvitsat aasta läbi, või mugima tomateid-kurke südatalvel. Taliõunad, talvekartul sahvrisse ning kevadel, mil tärkab uus elu, saame hakata ka varajasi vilju korjama. Õnneks on meie esivanemad andnud meile oskused ja teadmised erinevate viljade konserveerimise, säilitamise ning marineerimise kohta. Kõiki neid rakendades avastame, et meil ei ole tarvis neid toiduaineid, mis on rikastatud konservantide ja säilitusainetega, neid jahukäkke, mida püüdlikult saiadeks nimetatakse ja mis säilivad terve aasta pehmetena. Meil ei ole tarvis osta poola õunu lihtsalt seepärast, et nende kilohind üliodav on, olgugi, et need õunad ei mädane kunagi sest enne meie juurde jõudmist leotatakse neid tunde säilitusaine vedelikus.
Kõige selle eelneva kokkuvõtteks võiks öelda – eelista eestimaist, sest siinset toodangut saad sa kontrollida, siinne vili on looduslikult meile kõige kasulikum ning kohalikku toitu süües me ei saasta loodust. Häid maitseelamusi!
Pilt on pärit www.agri.ee lehelt
Lisalugemist: toidu energeetikast, gmo vaba eesti
Eesti on täis mahajäetud astelpajuistandusi. Vaatamata marjade tervislikele omadustele, ei ole eestlased neid omaks võtnud. Koristamata istandikes turgutavad tervist linnud.
* astelpajumarjadest võib pressida mahla ja külmutada seda jääkuubikukottides, siis on talvel hea igal hommikul üks vitamiinidest kubisev kuubik tee sisse sulatada.
* marjad võib mee sees sügavkülma panna, et talvel lusika kaupa võtta.
* külmutatud marjad võib enne üles sulamist hakklihamasinast läbi ajada ja saadud püreest jooki valmistada.
* tõhus segu haiguse korral: segada üks osa püreed ja 3–4 osa rasvast jogurtit. Saadud segu võiks enne tarvitamist ööpäeva külmkapis seista, et rasvlahustuvad vitamiinid muutuksid inimorganismile kättesaadavaks. Seejärel maitsestada suhkru või meega.
* astelpajujook on ka hea pohmellirohi.
* idee pakkuda koolilastele ehedat astelpajumorssi välismaisest konsentraadist tehtud joogi asemel.
* maailmas on levinud mitmeid teesegusid astelpajumarjadega, mida Eestis ei valmistata.
Küll mitte otseselt marjadega seotud, aga astelpajulehed panevad hobustel karva läikima. Ega asjata ole astelpaju ladinakeelne nimetus Hippophae (läikiv hobune).
Üsna põhjaliku artikli astelpajumarjade kasutamise või õigemini kasutamatuse kohta on teinud Maaleht.
HEA on saanud palju vihjeid selle kohta, et astelpajuistandustes marjad lihtsalt seisavad ning mitte keegi neid ei korja, sest mitte keegi neid ei soovi. Kas tõesti on kergem apteegist ravimeid hankida, kui värskes õhus astelpajumarju korjata ning mahla pressida?
Bioneer.ee näol on tegemist ühe esimese sarnase suunitlusega portaalidest Eestis. HEA tahab antud projekti ära märkida seetõttu, et üheks HEA visiooniks on kindlasti toetada jätkusuutlikku majandamist ning loodusega kooskõlas toimivat eluviisi, mille aluseks on kodumaine mahetoodang. See on ka üks Bioneer.ee eesmärkidest, mida saame lugeda portaali tutvustusest.